|
THARAPHITA LYRICS
"Iidsetel sünkjatel radadel" (2007)
1. Iidsetel sünkjatel radadel
2. Vahkturm
3. Ristikatk
4. Surmatalv
5. Loodusviha
6. Hullusesse
7. Raudses haardes
1. Iidsetel sünkjatel radadel
"Maarjamaa"
Vaarisade verega kirjutatud see nimi
kui igiorjuse sümbol
allakäigu ajastus kestvas
Vaarisad võitlesid
võõra usu ja võimu vastu
maha pesid endilt "pühavee"
jäid uhkelt metsarahvaks
Kuigi möödunud sajandeid
ei ole te suutnud meid murda
ei hakka te hammas me peale
me paganad jääme püsima
Laaned pilkaselt pimedad
sood täis näljaseid laukaid
kristalsed ohvriallikad
ürgses ühtsuses kulgeme
Südames kanname pimedust
mida teised mõista ei saa
maailm pole üks
tahan puhata kodumaa mullas
ME OLEME METSARAHVAS
ME IIAL EI VANNU ALLA
KULGEME IIDSETEL RADADEL
IIDSETEL SÜNKJATEL RADADEL
2. Vahkturm
Eile veel vaakusin hinge
täna taastan iidse hiilguse
pole kahetsust, pole tagasiteed
veritasu vemmeldab mu sees
Äikesetormina vabaneb vaen
(VAHKTURM)
viha vereks saab valatud
Kannatustest kogunend äng
hinge tahab rebida seest
ike meid rõhunud
ja laastand me maad
rist, me haavadele visatud sool
Äikesetormina vabaneb vaen
(VAHKTURM)
viha vereks saab valatud
Ei enam saa rahu ega leia ma und
mässab mu sees sisemine sund
palju vett merre on voolanud Jõest
aeg vabaneda te valelikust tõest
VAHKTURM...
Äikesetormina vabaneb vaen
(VAHKTURM)
viha vereks saab valatud
Täna öösel kogunevad väed
tuha alt taas tõuseb tuli
salasepitsus saab teoks...
VAHKTURM...
3. Ristikatk
Võõrast kirikut pead pühaks
kuid hiis su teel on ristijalu ees
Jehoova nime ilmaaegu ei nimeta
kuid Taara te jaoks on vaid tühi pudel
RISTIKATK
Räägid sallivusest
ja ligimesearmastusest
kuid miks teisi jumalaid
te jumala kõrval olla ei tohi
RISTIKATK
Te orjameelsus
väärib vaid põlgust
näotu pööbel
kummardamas kõrbejumalat
RISTIKATK
Te ei näe sest ei tahagi näha
te ei kuule sest ei tahagi kuulda
te ei tea sest ei tahagi teada
usute pimesi pähetaotut
RISTIKATK...
4. Surmatalv
Jäiselt puhuv tuul
peitmas endas tuld
su surnukülmi huuli
nüüd katmas on muld
nii sügav ja kivine on sinu haud
elutus kinni vajutanud silmalaud
SURMAHINGUS
HAUAHÕNG
LÕPPES ELUSÜGUS,
SAABUS SURMATALV
Minevik tume, tulevik süsimust
elutahtest sai elutüdimus
surm viimaks sul halastas
hinge ihust kidurast lahutas
SURMAHINGUS
HAUAHÕNG
LÕPPES ELUSÜGUS,
SAABUS SURMATALV
Eluküünal ei enam põle
jäine tuul puhus leegi
su aeg sai ümber
katkes elutee konarlik
Jäine tuul
hinge viis endaga
tühjale väljale ulguma
igaveseks endale järgnema
mitte iialgi uuesti sündima...
SURMAHINGUS
HAUAHÕNG
LÕPPES ELUSÜGUS,
SAABUS SURMATALV
SURMATALV...
5. Loodusviha
Loodusviha laastab
säästmata ainumast hingelist
inimkond külvanud saasta
omaenda roisus kõngema
LOODUSVIHA - MAA KÄTTEMAKS
Aeg tasuda võlad
oma eludega
LOODUSVIHA - MAA KÄTTEMAKS
Aeg tasuda võlad
oma mõttetute eludega
"Loodusekroon"
jälgim oled kõikidest elajaist
kaevad iseendale hauda
kui valitsejaks oled end arvanud
Vaevumata vähegi vaagima
usud tõdedeks vormitud valesid
kui praegu peaksid kärvama
ei suudaks kaasa sul tunda
LOODUSVIHA
Looma eneses maha surudes
ürgse väe vastu võitled
jõgesid tagasi voolama sundides
hävingut pöördumatut lood
6. Hullusesse
Ära näita tundeid välja
sisimas kui üle keed
nälgi kuigi tunned nälga
algab teekond hullusse
Tuul üles kisub tormi
äike taevas lajatab
kõik mahasurutud tungid
ainsa hetkega äratab
Valust sündinud
kurbuses kasvanud
kammitsais mandunud
nüüd hulluses hääbumas
Kuhu jäi trots
kuhu kadus viha
elu möödus
suretades liha
Kui palju mahub
sünni ja surma vahele
kui palju nõtrust suudab
välja mõelda inimhing
HULLUSESSE
EDASI HULLUSESSE
HULLUSESSE
LÕPLIKULT HULLUSESSE...
7. Raudses haardes
Rist ja viletsus
häving ja hukatus
lõputult kestev äng
rõhub kivina kaelas
Kurbus igal sammul
valu varjuna sind saadab
meeleheide võtab maad
masendus matab endasse
RAUDSES HAARDES
Pole lootustki pääseda
RAUDSES HAARDES
Määratud lõpuni piinlema
Metsade hämaruses
seal peatub aeg
inimilmast puutumatuil
tundmatuil teil
Unusta valu, unusta äng
lõpeta teesklus, ole osaks ürgsusest
unusta valu, unusta äng
lõpeta teesklus, leia üles iseend
|
|
